Armas lugeja! Järgnev lugemine kindlasti mõjub erinevatele lugejatele erinevalt. Aga ma tahan, et mind mõistetaks õigesti:

• Ma ei venemeelne ega utopist;
• See unenägu peegeldab mitte niivõrd reaalsust kuivõrd seda, mida ma pean õigeks nii väärtuste osas kui ka Ukrainas rahu saavutamise osas;

Ma ei ole julgeoleku ekspert ega muu asjatundja. OIen lihtne inimene, aga ma mõtlen kaasa, elan kaasa ja mul on oma igatsused. On loomulik, et kõik see jätab oma jälje ja ma ei ole enam võimeline hoiduma enese väljendamisest. Kui see lugemine äratab mingeidki mõtteid, olen õnnelik.

Ja nüüd unenägu ise

Täna on ajalooline päev. Toimub see, mida mitte keegi pole uskunud ega oodanud.

Asume ühe vangla kabelis. Altar ja kõnepult on kaetud poolleina ja patukahetsust sümboliseeriva lillat värvi katetega. Altari ette on asetatud laud, mis on samuti kaetud lillat värvi kattega. Laua taga on kaks lihtsat tooli ja laual Ukraina ja Venemaa riigilipud. Veel on lauale asetatud pidulikku nahka köidetud kaks dokumenti.

Leiab aset ei rohkem ega vähem rahulepingu allakirjutamine Ukraina ja Vanemaa vahel.

Kõigepealt astub kõnepulti kohalik vangla kaplan:

Kõrge Aulised daamid ja härrad. Jumala sõna tunnistab täna meie vastu Jr 40:3 pärinevate sõnadega:

Te olete pattu teinud. 

Aamen.

Jah, on sündinud järjekordne suur patt inimkonna ajaloos. See on ränk ja häbematu sõda kahe naabri vahel. Sõja põhjus oli hüsteeriline imperialism ja sõja kannatusi inimestele ning Ukraina rahvale ei ole võimalik õiglaselt üles arvata. Seda poleks mitte kunagi tohtinud sündida.

Täna oleme siin, et seda pattu kahetseda ja see patt ühtlasi ka lõpetada. Edaspidi on meie kõigi kohus teha viimseni kõik, et sellised asjad ära hoida. Sõja süütamine on kõige koledam roim üldse!

Seepärast on tänane päev eriliselt hinnaline! Võidab õiglane rahu, võidavad inimõigused ja ühe rahva vabadus! Võidab Jumala õigus! Kummardus Jumalale! Igavene mälestus langenuile!

Aamen!

Palveks ja hukkunute mälestuseks laulame laulu “Õnnista, Looja Vaim!”

1. Õnnista, Looja Vaim, hauagi ööl
   neid, keda vihavaen hukanud meil!
   Sa, vägev eluarm,
   elusta nende põrm
   seal eluallikal, seal kodumaal!
    
2. Vaenuöö lõpeta, tulgu Su riik!
   Käed pane kokku Sa, lepita kõik:
   meil lase hauasuust
   tõusta uut armastust!
   Ühenda rahvad kõik, ühenda kõik!

Nüüd istuvad laua taha Ukraina ja Venemaa presidendid ja rahuleping saab oma allkirjad.

Järgmine, mida mäletan sellest unenäost, on Venemaa presidendi Vladimir Putini kõne:

Austatud kohalviibijad!

Täna on siis see ränk sõda läbi saanud. Sõdurid saavad pöörduda koju omaste juurde ja meie rahvad taas oma rahuliku elu üles ehitada.

Tunnistan, et see sõda ei kandnud ühtegi positiivset eesmärki. Ta oli ette võetud imperialistlikest taotlustest kantuna. Me tahtsime asuda taastama kunagise Vene impeeriumi hiilgust. Ja see viis meeletute kannatusteni ning kaotusteni. Üle kahe miljoni sõduri surnud ja raskelt invaliidistunud. Tohutu sõjapidamise kulu, ökoloogiline ja majanduslik kahju mõlemale poolele. Ukraina elanike valu ei ole kirjeldatav. Nagu ei kirjeldatav kahe rahva omavahelisele läbisaamisele põhjustatud kahju. 

Mina ja Venemaa valitsus oleme tekitanud kahju ka omaenda riigi mainele ja teotanud oma riigi armeed, sest me saatsime armee häbiväärsesse sõtta, sooritama inimsusevastaseid tegusid ja kindlasse surma. Tulemus oli Venemaale ja Vene armeele alandav. On kurb, et see alandus osutus tarvilikuks, et võiksime mõistusele naasta.

Sõda purustab elusid ning lõhub inimsaatuseid. Nii mõistame valu ja kannatusi, mida nüüd miljonid inimesed endas kannavad.

Venemaa võtab toimunu eest täieliku vastutuse. Me tasume kõik materiaalsed kahjud, hüvitame veteranide ravikulud ja kompenseerime peredele toitja kaotuse. Ning mina ja kõik, kes koos minuga osalesid selle sõja süütamises, kanname kogu oma maise vara reparatsiooni fondi. Tagastame kogu territooriumi, mille oleme vallutanud. Ka Krimmi.

Muutuma peab ka Venemaa poliitika oma naabrite suhtes. Rahvaste vabadusest ja inimõigustest tuleb lugu pidada. Teistele rahvastele ei tohi dikteerida, milliseid otsuseid nad teevad ja milliseid mitte. Tunnistame omapoolseks veaks, et nägime oma naabrites ohtu iseendale kui seda ohtu tegelikult ei olnud. Tunnistame, et meie naabrid on  meie pärast kogu oma ajaloo jooksul meie pärast kannatanud. Võtame vastutuse ka nende ees. Mida täpsemalt saame oma naabrite heaks teha, räägime nendega eraldi. Ka on vaja teha kõik, et lõdvendada pingeid suhetes meie läänenaabritega.

Isiklikult annan end täna siin koheselt üles Haagi tribunalile, et alandlikult kanda vastutust oma kuritegude pärast.

Tööd tuleb Venemaal endaga palju teha. Imperialistlik ja šovinistlik vaimsus peab surema. Kahtlustav põrnitsemine muu maailma suunas tuleb lõpetada. Lihtsad inimesed vajavad turvalisust, hoolt ja vabadust nii Venemaal kui ka mujal maailmas. Maailm vajab üksmeelset koostööd ühistele väljakutsetele vastamiseks  ja ühiste võimaluste realiseerimiseks.

Soovin uut, koostöö, sõbralikkuse ja meelemuutuse ning rahu ja leppimise, ajastut meile kõigile!

Lõpetuseks pean täitma patriarh Kirillilt saadud ülesande. Ka temalt on pöördumine nii teie poole, austatud kohalviibijad, kui ka kogu Moskva patriarhaadi kristlaste poole:

Piiblis on üleskutse: 

Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega! (Rm 12:18)

Aamen

Kahjuks on seda põhimõtet maailmas väga palju rikutud. Sõda Venemaa ja Ukraina vahel kuulub kahtlemata halvimate näidete hulka sellest. Patriarhina võtan omaks, et Vene Õigeusu kirik on Vene riiki väga palju toetanud selle imperialistlikus käitumises. Olen ise vastutav sõja õigustamises ning lausa ülistamises. Tunnen süüd, et Moskva patriarhaadi kirikud erinevates maades on olnud vene šovinismi ning isegi eriteenistuste teenistuses.

Seepärast tahan nüüd selgelt väljendada, et:

• mitte mingi šovinism, kolmanda Rooma õpetus, etnofiletism jne ei ole kooskõlas evangeeliumiga. Need on väärõpetused, millel kirikus ei saa kohta olla. Tähtsaim on alati Kristus. Kui patriarh on kiriku pea, siis patriarhi üle on Kristus ja nii on kõrgeim kiriku pea Kristus. Patriarhi tegevus ei tohi olla ühelgi tasandil Kristusega vastuolus. Aga mina läksin kristlasena ja patriarhina Kristusega vastuollu;
• Kiriku kõrgeim ülesanne on tunnistada Kristusest ja kuulutada evangeeliumi;
• Kirik peab muuhulgas teenima rahvaste rahu ning tegema kõik kohaliku ühiskonna heaolu huvides, teenima inimesi, tooma rahu inimeste vahele  ja aitama patuseid meeleparandusele ning ulatama abikäe igaühele, kes on eluga hätta jäänud;
• Sõja süütamine on roim. Ka Ukraina ründamine oli roim.

Seepärast kutsun kõiki õigeusklikke üles teenima kõiki inimesi ja ülistama Jumalat. Palvetage kogu Venemaa meeleparanduse, rahvaste rahu ja haavade tervenemise pärast!

Mina kahetsen pattu ja astun patriarhi kohalt tagasi. Ees ootab kloostrielu.

Olge hoitud ja õnnistatud!

Seepeale ma ärkasin. Ma ei varja, et see oli meeldiv uni, aga ma olen siiski realist ja annan endale aru, et tegemist oli siiski vaid unenäoga ja unenäod enamasti ei lange eluga kokku. Väikese rahva liikmena ma ei suuda uskuda Venemaa meeleparandusse, ei suuda uskuda, et Venemaa juhtidel jätkub väärikust ja ausat meelt selliseid kõnesid pidada ning Venemaa käitumist nii muuta… Ning vaimsuse muutumine on väga valulik ja aeglane protsess ning eeldab patukahetsust, mida on Venemaa puhul on raske oodata. Ja see kurvastab tõeliselt, sest alistuda ja leppida ei saa. Traagika on, et tänase Venemaaga ei ole planeet Maa kuigi elamiskõlblik.

Issand halasta!

The post Unenägu Venemaa meeleparandusest appeared first on Jumala taastav õigus.

Read more at Jumala taastav õigus

Aga kui võtame nüüd järele mõelda, siis oleme inimestena pea kõikidel tasanditel kirjeldamatult palju kurja teinud. Seega oleks taastava õiguse rakendamiseks maailma korda seadmise eesmärgil nii inimeste vahel kui ka inimeste ja Jumala vahel põhjust väga palju.

Oluline on just see, et viimselt leitakse võimalus asendada vägivald leppimisega ja tekitatud kahju hüvitada.

Lähenen, nagu pealkirigi näitab, kristlikust vaatenurgast, sest:

• Kristlasena usun, et kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi, on tõeliselt väärtuslikud ja väärivad austust ja armastust
• Usun, et lepingulise uuendamise ja armu läbi ületab Jumal viha ja liigub suhete taastamise poole. Jumala armastus meie vastu meie vastu jätkub isegi siis, kui meie käitumist tuleb hukka mõista.
• Üksteise armastamine on kristlaste ja inimkonna jaoks ülim väljakutse, eriti konfliktsituatsioonis.

See lähenemine tähendab nii suhtlust, sõbralikkust, vastutust, andestust, ülestunnistust kui ka leppimist.

Sellel teel on mõned olulised punktid, mis tuleb kindlalt läbi teha:

1. Tunnistada toimunut. Midagi ei saa parandada kui toimunud kurja ei tunnistata ning ei aduta põhjustatud kahju. 
2. Kannatanute olukorra mõistmine. 
3. Nö õigete väärtuste teadvustamine iseendale. Väärtused mõjutavad mõtlemist, aga väärtused ja mõtlemine mõjutavad meie seisundit, millest tuleneb käitumine. Käitumisel on tagajärg, mis omakorda mõjutab meie mõtlemist ning ka väärtusi ja uskumusi.
4. Vastutuse võtmine. Kes iganes on teinud kurja ja on võimeline vastutama, peab ka vastutuse võtma. Vigadest tuleb õppida ja tuleb teha järeldused, mis hiljem kurja ära hoiavad. See muidugi tähendab julget enesesse vaatamist ja ülestunnistust st kompromissitut ausust iseenda, kaasinimese ja Jumala ees. Vastutus tuleb võtta enese peale ka edasise elu eest.

Taevane Isa!

Mina, vaene patune hing  tulen Sinu ette tänuga, et võin oma raske südame Sinu Poja risti alla maha panna. Olen teinud oma kurjade tegudega palju valu oma lähedastele ja teistele inimestele enda ümber. Olen kahjustanud oma elu ja kõige sellega kurvastanud Sind.

Ja nüüd võtan ma täieliku vastutuse Sinu ja inimeste ees oma mineviku, oleviku ja tuleviku eest enda kanda. Ma ei taha enam mitte kedagi valupisaraid nutma panna. Tahan olla õnnistuseks inimestele minu ümber ja ühtlasi hoida neid oma palveis Sinu ees. 

Tean, et olen inimesena nõder.

Seepärast palun andeks kõige tehtud kurja eest ja palun Sinu Püha Vaimu väge, et võiksin oma elu parandada õnnistuseks kaasinimestele, rõõmuks endale ning Sinu nime auks.

Aamen

5. Andekspalumine.

Olgu siinkohal selge, et see tee ei ole kurjaga leppimise tee, vaid eksinu võimalus kurjalt teelt pöörduda ja alustada nö puhtalt lehelt, aga selleks ta peab ka ise pidama tarvilikuks tehtud kurja hüvitada. Kui seda tahet ei ole, siis pole muud varianti kui Jumalalt järjest karmimad karistused vastu võtta. Ja kui ka see ei aita, ootab ees põrgu.

Tõde on, et mitte keegi meist ei saa end pidada eksimatuks. Seega on alati põhjust vaadata kriitiliselt üle oma tegemised. Usun, et eelpool kirjeldatu valguses pole üldse halb ka omi kavandatavaid tegusid läbi mõtelda:

1. Milliseid tagajärgi ja kellele ma põhjustan?
2. Kuidas on minu kavandatav tegevus kooskõlas minu ideaalsete väärtustega?
3. Kas olen valmis vastutama? Ära tee midagi, mille eest pole sa valmis vastust andma.

On tõsi, et sellel teel me ei saa Jumalale meelepäraseks, aga nii elab Jumalale meelepärane inimene st õnnis inimene. Jumala tee on samuti taastamise tee–tema ja inimese suhte kordaseadmise tee. Ta lasi oma Pojal minna ristisurma, et seeläbi meie karistus kustutada ja andis meile, inimestele andeks. Nüüd on meil võimalus teha omalt poolt Jumala Vaimu abil muutused oma elus.

Muide. Siinkohal on põhjust meenutada üht ilusat lugu Piiblist Jh 6:5-12:

Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juurde tulevat, siis ta ütles Filippusele: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?”  Aga seda ta ütles teda proovile pannes, sest ta teadis küll, mida ta kavatseb teha. Filippus vastas talle: „Isegi kahesaja teenari eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks.” Andreas, üks ta jüngritest, Siimon Peetruse vend, ütles talle: „Siin on üks poiss, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest. Kuid mis sellest saab nii paljudele?” Jeesus ütles: „Pange inimesed istuma!” Seal paigas oli palju rohtu. Siis istusid nad maha, seal oli arvult umbes viis tuhat meest Jeesus võttis nüüd leivad, tänas Jumalat ja andis neile, kes maas istusid, samuti ka kalakestest, niipalju kui nad tahtsid. Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Jeesus oma jüngritele: „Koguge ülejäänud palakesed kokku, et midagi ei läheks raisku!”

Mulle õpetab see lugu kristliku probleemilahenduse saladust. Kui ressurssi vähe, siis pööra mure Jumala poole ja asu tegutsema ning Sa saad hakkama.

Seepärast usun, et meeleparanduse teed käimine avab imede väravad. Ja seda igas asjas ning igal inimese eksistentsi tasandil. Olen seda meelt, et meeleparanduse teed on põhjust käia igal üksikisikul, aga ka igal rahval, riigil ja isegi inimsool tervikuna. Üsna piisav on kui teha väike asendus mõistetes st “inimese” asemele panna näiteks “riik”.

Kuid viimselt küsimus ikkagi selles, millist elu peab elama nn lihtne inimene. Seda alamete seas ja minu kõrval. Maailm on viimselt parem siis kui nn lihtsal inimesel on parem.

Aidaku meid Jumal!

The post Meeleparanduse  tee appeared first on Jumala taastav õigus.

Read more at Jumala taastav õigus