Ristiõigus ehk risti teoloogia (ladina keeles theologia crucis) on kristlik arusaam, mille järgi avaneb Jumala olemus ja pääste kõige sügavamalt Jeesuse Kristuse ristis. Rist, mis väliselt näib lüüasaamise, nõrkuse ja surmana, saab kristlikus usus Jumala armastuse, lepituse ja uue elu märgiks.
Uue Testamendi keskne sõnum on, et Kristus andis end inimeste eest ning tema surm ja ülestõusmine avavad tee lepitusele Jumala ja inimese vahel. Seetõttu ei saa risti käsitleda lahus ülestõusmisest: kristlikus usus ei ole rist viimne sõna. Kannatusele ja surmale järgneb ülestõusmise lootus.
Risti teoloogia rõhutab paradoksi: Jumala vägi võib ilmneda nõrkuses ning tema suurus eneseandmises ja teenimises. Eriti tugevalt seostub see apostel Pauluse mõttega, et „sõna ristist” võib maailma silmis tunduda narrusena, kuid uskliku jaoks väljendab see Jumala väge ja tarkust (1Kr 1:18–25).
Martin Luther kasutas mõistet theologia crucis eriti selgelt 1518. aasta Heidelbergi disputatsioonis. Ta vastandas risti teoloogia „au teoloogiale” (theologia gloriae): inimene ei peaks otsima Jumalat ainult nähtavast edust, võimust või hiilgusest, vaid õppima teda tundma ristilöödud Kristuses – seal, kus Jumal tuleb inimese juurde alanduses ja kannatuses.
Kristliku elu seisukohalt tähendab ristiõigus kutset järgida Kristust armastuses, andestuses, eneseandmises ja ligimese teenimises. See ei tähenda kannatuse ülistamist ega ülekohtu õigustamist. Vastupidi: rist paljastab vägivalla ja patu tõsiduse, kuid näitab samal ajal, et kurjusele ei vastata viimaks kättemaksu, vaid lepitava armastusega.
Seetõttu on ristiõigusel ka eetiline ja ühiskondlik mõõde. Rist kutsub vaatama eriti nende poole, kes kannatavad, on tõrjutud või kelle väärikus on haavatud. Kristlik õiglus ei piirdu süüdlase karistamisega, vaid otsib võimaluse korral tõe tunnistamist, meeleparandust, andestust, lepitust ja purunenud suhete taastamist.
Lühidalt öeldes õpetab ristiõigus, et kristliku usu keskmes ei ole võimu triumf, vaid Jumala ennastandev armastus. Rist ja ülestõusmine kuulutavad koos, et patt, vägivald, kannatus ja surm ei saa viimast sõna: viimne sõna kuulub Jumala armule, lepitusele ja elule.