Armas lugeja! Kui Sa panid tähed minu blogi avalehte, siis kohtasid Sa seal ühte ehmatavat tõdemust, et mul on hakanud häbi olla inimene. See postitus nüüd tahabki nüüd avada inimeseks olemise au ja häbi saladust vähemalt niipalju kui ma seda oskan teha.
Kasutan selleks Piibli abi:
Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed? Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega. (Ps 8:4-6)
Võimas salm! Selle salmi kirjapanija on tabanud midagi, mis peaks olema arusaadav ka tänasele inimesele. Ta paneb tähele Universumi majesteetlikku suurust. Ja tõesti. Tänane astronoomia on selle inimesega väga ühel nõul. Universumi läbimõõt 94 miljardit valgusaastat, iga 13,8 miljardit aastat. Mõõtmatul hulga iga liiki taevakehi ja kujuteldamatul hulgal mõistatusi. Kõige mastaapsemad ja tuntumad muidugi tumeaine ja tumeenergia. Elu saladus jpm.
Ja siis see inimene selle taustal. Ei mitte palju rohkem kui 2m pikkust… Ja Jumal mõtleb sellele olendile. Ta on andnud selle olendile loovuse, mõistuse, tahte, tunded, valiku võimaluse ja vastutuse.
See teeb alandlikuks ja sisendab ülevust ühtaegu.
Ja inimene on saavutanud mitte vähe. Teadus, kultuur ja tehnoloogia on läbi teinud imelise arengu, religioonid kätkevad endas suuri tõdesid, mis aitavad maailmast parema paiga teha ja milles näeme inimese imekaunist püüet jumaliku järele.
Jah, nii võiks kõlada ülistuskõne inimesele.
Aga kahjuks pole mitte kõik nii lihtne.
Kuidas siis suhtuda kurja, millega meie, inimesed, hävitame üksteist ja oma loomingut. Tallame maha, mida ise õpetame üksteisele ja ehitame? Me justkui võiksime teha tarku otsuseid ja õigeid valikuid. Aga mida teeme tegelikult? Oleme läbinud kaks maailmasõda, mille tagajärjed ehmatav meid endid igavesti. Nüüd oleme kolmanda lävel, mis ähvardab ajaloo vetsupotti saata kõik ilusa. On õudne vaadata, kuidas me seejuures kipume kurjaga kohastume, selle asemel, et kaitsta head.
Ja küllap võib nõustuda, et täpselt samamoodi saab üsna tihti iseloomustada ka inimeste isiklikus elus ja suhetes toimuvat.
Aga jätame nüüd selle negatiivse iseloomustamise. Olgu meil vaid meeles Jumala küsimus: „Miks te tahate surra?“ (Hs 18:31). Sestap ongi mul inimeseks olemise pärast häbi hakanud. See vale ja kuri, mida me iga päev teeme, on lihtsalt nii rumal ja nii madal.
Aga mis siis peaks peale jääma? Tundma au, et olen Jumala loodud inimene või tundma häbi, olen siiski üks nendest, kes iga päev oma kõrget päritolu mutta trambib?
Põhjust on mõlemaks.
Aga veel enam tuleb küsida lahenduse järele.
Väga lihtsas Piibli salmis on lahendus olemas: Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. (Jh 3:16)
See on evangeelium ehk rõõmusõnum. Jumal on meile meie rumala ja madala käitumise andeks andnud, et surm saaks seljatatud. Vaja on seda sõnumit uskuda ehk tema toojat, Jeesust, usaldada.
Siis võime Jumala enda väes ja Vaimus ette võtta tõelise meeleparanduse tee, et meie elu saaks muutuda. Ja siis võime ka selle maailma muuta tundmatuseni paremaks paigaks.
Armu ja rahu!