Seletus
Armas lugeja! Järgnev lugemine kindlasti mõjub erinevatele lugejatele erinevalt. Aga ma tahan, et mind mõistetaks õigesti:
- Ma ei venemeelne ega utopist;
- See unenägu peegeldab mitte niivõrd reaalsust kuivõrd seda, mida ma pean õigeks nii väärtuste osas kui ka Ukrainas rahu saavutamise osas;
Ma ei ole julgeoleku ekspert ega muu asjatundja. OIen lihtne inimene, aga ma mõtlen kaasa, elan kaasa ja mul on oma igatsused. On loomulik, et kõik see jätab oma jälje ja ma ei ole enam võimeline hoiduma enese väljendamisest. Kui see lugemine äratab mingeidki mõtteid, olen õnnelik.
Ja nüüd unenägu ise
Täna on ajalooline päev. Toimub see, mida mitte keegi pole uskunud ega oodanud.
Asume ühe vangla kabelis. Altar ja kõnepult on kaetud poolleina ja patukahetsust sümboliseeriva lillat värvi katetega. Altari ette on asetatud laud, mis on samuti kaetud lillat värvi kattega. Laua taga on kaks lihtsat tooli ja laual Ukraina ja Venemaa riigilipud. Veel on lauale asetatud pidulikku nahka köidetud kaks dokumenti.
Leiab aset ei rohkem ega vähem rahulepingu allakirjutamine Ukraina ja Vanemaa vahel.
Kõigepealt astub kõnepulti kohalik vangla kaplan:
Kõrge Aulised daamid ja härrad. Jumala sõna tunnistab täna meie vastu Jr 40:3 pärinevate sõnadega:
Te olete pattu teinud.
Aamen.
Jah, on sündinud järjekordne suur patt inimkonna ajaloos. See on ränk ja häbematu sõda kahe naabri vahel. Sõja põhjus oli hüsteeriline imperialism ja sõja kannatusi inimestele ning Ukraina rahvale ei ole võimalik õiglaselt üles arvata. Seda poleks mitte kunagi tohtinud sündida.
Täna oleme siin, et seda pattu kahetseda ja see patt ühtlasi ka lõpetada. Edaspidi on meie kõigi kohus teha viimseni kõik, et sellised asjad ära hoida. Sõja süütamine on kõige koledam roim üldse!
Seepärast on tänane päev eriliselt hinnaline! Võidab õiglane rahu, võidavad inimõigused ja ühe rahva vabadus! Võidab Jumala õigus! Kummardus Jumalale! Igavene mälestus langenuile!
Aamen!
Palveks ja hukkunute mälestuseks laulame laulu “Õnnista, Looja Vaim!”
- Õnnista, Looja Vaim, hauagi ööl
neid, keda vihavaen hukanud meil!
Sa, vägev eluarm,
elusta nende põrm
seal eluallikal, seal kodumaal!
- Vaenuöö lõpeta, tulgu Su riik!
Käed pane kokku Sa, lepita kõik:
meil lase hauasuust
tõusta uut armastust!
Ühenda rahvad kõik, ühenda kõik!
Nüüd istuvad laua taha Ukraina ja Venemaa presidendid ja rahuleping saab oma allkirjad.
Järgmine, mida mäletan sellest unenäost, on Venemaa presidendi Vladimir Putini kõne:
Austatud kohalviibijad!
Täna on siis see ränk sõda läbi saanud. Sõdurid saavad pöörduda koju omaste juurde ja meie rahvad taas oma rahuliku elu üles ehitada.
Tunnistan, et see sõda ei kandnud ühtegi positiivset eesmärki. Ta oli ette võetud imperialistlikest taotlustest kantuna. Me tahtsime asuda taastama kunagise Vene impeeriumi hiilgust. Ja see viis meeletute kannatusteni ning kaotusteni. Üle kahe miljoni sõduri surnud ja raskelt invaliidistunud. Tohutu sõjapidamise kulu, ökoloogiline ja majanduslik kahju mõlemale poolele. Ukraina elanike valu ei ole kirjeldatav. Nagu ei kirjeldatav kahe rahva omavahelisele läbisaamisele põhjustatud kahju.
Mina ja Venemaa valitsus oleme tekitanud kahju ka omaenda riigi mainele ja teotanud oma riigi armeed, sest me saatsime armee häbiväärsesse sõtta, sooritama inimsusevastaseid tegusid ja kindlasse surma. Tulemus oli Venemaale ja Vene armeele alandav. On kurb, et see alandus osutus tarvilikuks, et võiksime mõistusele naasta.
Sõda purustab elusid ning lõhub inimsaatuseid. Nii mõistame valu ja kannatusi, mida nüüd miljonid inimesed endas kannavad.
Venemaa võtab toimunu eest täieliku vastutuse. Me tasume kõik materiaalsed kahjud, hüvitame veteranide ravikulud ja kompenseerime peredele toitja kaotuse. Ning mina ja kõik, kes koos minuga osalesid selle sõja süütamises, kanname kogu oma maise vara reparatsiooni fondi. Tagastame kogu territooriumi, mille oleme vallutanud. Ka Krimmi.
Muutuma peab ka Venemaa poliitika oma naabrite suhtes. Rahvaste vabadusest ja inimõigustest tuleb lugu pidada. Teistele rahvastele ei tohi dikteerida, milliseid otsuseid nad teevad ja milliseid mitte. Tunnistame omapoolseks veaks, et nägime oma naabrites ohtu iseendale kui seda ohtu tegelikult ei olnud. Tunnistame, et meie naabrid on meie pärast kogu oma ajaloo jooksul meie pärast kannatanud. Võtame vastutuse ka nende ees. Mida täpsemalt saame oma naabrite heaks teha, räägime nendega eraldi. Ka on vaja teha kõik, et lõdvendada pingeid suhetes meie läänenaabritega.
Isiklikult annan end täna siin koheselt üles Haagi tribunalile, et alandlikult kanda vastutust oma kuritegude pärast.
Tööd tuleb Venemaal endaga palju teha. Imperialistlik ja šovinistlik vaimsus peab surema. Kahtlustav põrnitsemine muu maailma suunas tuleb lõpetada. Lihtsad inimesed vajavad turvalisust, hoolt ja vabadust nii Venemaal kui ka mujal maailmas. Maailm vajab üksmeelset koostööd ühistele väljakutsetele vastamiseks ja ühiste võimaluste realiseerimiseks.
Soovin uut, koostöö, sõbralikkuse ja meelemuutuse ning rahu ja leppimise, ajastut meile kõigile!
Lõpetuseks pean täitma patriarh Kirillilt saadud ülesande. Ka temalt on pöördumine nii teie poole, austatud kohalviibijad, kui ka kogu Moskva patriarhaadi kristlaste poole:
Piiblis on üleskutse:
Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega! (Rm 12:18)
Aamen
Kahjuks on seda põhimõtet maailmas väga palju rikutud. Sõda Venemaa ja Ukraina vahel kuulub kahtlemata halvimate näidete hulka sellest. Patriarhina võtan omaks, et Vene Õigeusu kirik on Vene riiki väga palju toetanud selle imperialistlikus käitumises. Olen ise vastutav sõja õigustamises ning lausa ülistamises. Tunnen süüd, et Moskva patriarhaadi kirikud erinevates maades on olnud vene šovinismi ning isegi eriteenistuste teenistuses.
Seepärast tahan nüüd selgelt väljendada, et:
- mitte mingi šovinism, kolmanda Rooma õpetus, etnofiletism jne ei ole kooskõlas evangeeliumiga. Need on väärõpetused, millel kirikus ei saa kohta olla. Tähtsaim on alati Kristus. Kui patriarh on kiriku pea, siis patriarhi üle on Kristus ja nii on kõrgeim kiriku pea Kristus. Patriarhi tegevus ei tohi olla ühelgi tasandil Kristusega vastuolus. Aga mina läksin kristlasena ja patriarhina Kristusega vastuollu;
- Kiriku kõrgeim ülesanne on tunnistada Kristusest ja kuulutada evangeeliumi;
- Kirik peab muuhulgas teenima rahvaste rahu ning tegema kõik kohaliku ühiskonna heaolu huvides, teenima inimesi, tooma rahu inimeste vahele ja aitama patuseid meeleparandusele ning ulatama abikäe igaühele, kes on eluga hätta jäänud;
- Sõja süütamine on roim. Ka Ukraina ründamine oli roim.
Seepärast kutsun kõiki õigeusklikke üles teenima kõiki inimesi ja ülistama Jumalat. Palvetage kogu Venemaa meeleparanduse, rahvaste rahu ja haavade tervenemise pärast!
Mina kahetsen pattu ja astun patriarhi kohalt tagasi. Ees ootab kloostrielu.
Olge hoitud ja õnnistatud!
Seepeale ma ärkasin. Ma ei varja, et see oli meeldiv uni, aga ma olen siiski realist ja annan endale aru, et tegemist oli siiski vaid unenäoga ja unenäod enamasti ei lange eluga kokku. Väikese rahva liikmena ma ei suuda uskuda Venemaa meeleparandusse, ei suuda uskuda, et Venemaa juhtidel jätkub väärikust ja ausat meelt selliseid kõnesid pidada ning Venemaa käitumist nii muuta… Ning vaimsuse muutumine on väga valulik ja aeglane protsess ning eeldab patukahetsust, mida on Venemaa puhul on raske oodata. Ja see kurvastab tõeliselt, sest alistuda ja leppida ei saa. Traagika on, et tänase Venemaaga ei ole planeet Maa kuigi elamiskõlblik.
Issand halasta!