Selle kirjatüki teema on siis „Mõtteeksperiment: üleilmne ühendus.“ Mõtlesin väga kaua enne kui otsustasin ta avaldada.
Asja sisu on pisut uurida, milline oleks mõju maailma kõigi suurjõudude liidul. Pealtnäha on see liiga triviaalne küsimus. Ja tõepoolest. Alljärgnev vestlus ChatGPT-ga näitab, et niisuguse ühenduse potentsiaal ja mõju võiksid olla lihtsalt enneolematud ning inimkonna käekäiku määravad.
Ja sellest kooruvad siis minu mõtted. Julgen fantaseerida variandi üle, et sellise liidu osalejad võtavad toimida vastutustundlikult ja asetavad inimsoo ühised huvid kõrgemale oma kitsarinnalisest egoismist.
See annaks võimaluse panna rahvusvaheline õiguskord kindlalt maksma, kehtestada rahu, kaitsta inimõigusi, juhtida ülemaailmsete probleemide ühist lahendamist ning ette võtta globaalseid projekte (näiteks kosmose koloniseerimine).
See oleks tohutu positiivne pööre.
Kuid alltoodud intervjuu näitab, mis sellist pööret takistab—vastuolud osalejate vahel. Eraldi väärib esile tõstmist sõda Ukrainas, mis mürgitab tõsiselt ka Lääne suhteid Venemaaga täna ja veel kaugeski tulevikus.
Järelikult küsimus on siiski ei milleski muus kui mõtlemises. Kui suurjõud suudaksid aru saada, et nende hüsteerilisest rahvuslikust egoismist on midagi palju olulisemat, siis muutuks väga palju. Ei öelda asjata, et kellele on palju antud, sellelt ka nõutakse palju. Kui oled suur ja vägev, siis on sul ka vastavalt suur vastutus. Ning nii tuleb välja, et tähtsaim ja suurim ressurss on vaim. Selles mõttes on inimkonna saatus tõesti meie endi teha. Kui me ellu ei jää, siis ikka endi süül.
Tean, et maailma suurte kõikehõlmavat, pühendunud ja sõbralikku koostööd on väga keeruline uskuda. Viimati võis sellest kõneleda II Maailmasõja ajal kui Ühinenud Rahvaste koalitsioon astus välja natsi Saksamaa vastu. Kui keeruline teema see koostöö on, näitab ÜRO Julgeolekunõukogu töö. Just selle alaliste liikmete vahel toimub seal kõige enam kraaklemist. Miks nad ei saa eelpool kirjeldatud koostööd tehtud? See on küsimus.
Kas usume, et selle maailma suured jõud leiavad üles koostöö tahte ja vastutustunde enda ja kogu maailma inimeste ees?
Intervjuu ChatGPT-ga
Küsimus
Milline oleks Euroopa (EL ja NATO liikmed), USA, Ukraina, Venemaa, Hiina ja India ühenduse majanduslik, sõjaline ja teaduslik potentsiaal ning mõju?
Vastus
See on huvitav mõtteeksperiment, sest kirjeldatud ühendus hõlmaks peaaegu kogu maailma suurimat majanduslikku, teaduslikku ja sõjalist võimekust. Kui eeldada, et tegemist oleks tõeliselt toimiva liiduga – mitte pelgalt formaalse organisatsiooniga –, siis oleks selle mõju enneolematu.
Rahvastik
Kui liita kokku:
- Euroopa Liit: ~450 miljonit
- Ülejäänud Euroopa NATO liikmed (ÜK, Norra, Türgi, Island jne): ~160 miljonit
- USA: ~345 miljonit
- Ukraina: ~32 miljonit
- Venemaa: ~143 miljonit
- Hiina: ~1,41 miljardit
- India: ~1,45 miljardit
Kokku umbes 4 miljardit inimest, mis moodustaks ligikaudu 48–50% maailma rahvastikust.
Majanduslik võimsus
Nominaalse SKP järgi (ligikaudsed suurusjärgud):
- USA – ~31 triljonit USD
- EL – ~20 triljonit
- ÜK – ~4 triljonit
- India – ~4,5 triljonit
- Hiina – ~19 triljonit
- Venemaa – ~2 triljonit
- Ukraina – ~0,2 triljonit
Kokku ligikaudu 80 triljonit USA dollarit aastas.
See oleks ligikaudu 75–80% maailma kogumajandusest.
Veel olulisem oleks see, et sellesse ühendusse kuuluksid:
- maailma suurimad finantskeskused,
- enamik kõrgtehnoloogilisest tootmisest,
- juhtivad põllumajanduspiirkonnad,
- suurimad energiavarud,
- enamik haruldaste metallide töötlemisest,
- maailma tähtsaimad kaubateed.
Sõjaline võimsus
See oleks sisuliselt kogu maailma tugevaim sõjaline jõud.
Tuumarelvad
Ühendusse kuuluksid kolm suurimat tuumariiki:
- USA
- Venemaa
- Hiina
ning lisaks:
- Ühendkuningriik
- Prantsusmaa
- India
Kokku oleks praktiliselt kogu maailma suurim tuumaheidutus.
Tavarelvastus
- suurim lennuvägi
- suurim merevägi
- maailma moodsaimad satelliitsüsteemid
- kõige arenenum luurevõrk
- võimsaim küberkaitse
- tohutu tööstuslik relvatootmine
Sellisele ühendusele ei oleks maailmas võrreldavat vastast.
Teadus ja tehnoloogia
Siin oleks koondunud peaaegu kogu maailma teaduslik eliit.
Näiteks:
- Silicon Valley
- Euroopa teaduskeskused
- Hiina tehnoloogialinnad
- India IT-sektor
- maailma juhtivad ülikoolid
- suur osa Nobeli preemia laureaatidest
- enamik kosmoseprogramme
Selline ühendus kontrolliks suurt osa:
- tehisintellekti arendusest,
- pooljuhtide tehnoloogiast,
- biotehnoloogiast,
- ravimite väljatöötamisest,
- kvantarvutusest,
- kosmoseuuringutest.
Energeetiline võimekus
Ühendusel oleks korraga:
- Lähis-Idast sõltumatud energiavarud,
- Venemaa gaas ja nafta,
- USA kildagaas,
- Kanada ja Norra ressursid (NATO kaudu),
- Hiina taastuvenergia tootmine,
- India kiiresti kasvav energiaturg,
- Euroopa tuuma- ja taastuvenergia kogemus.
Mõju maailmapoliitikale
Autoriteet sõltuks sellest, kas ühendus suudaks tegutseda ühtselt.
Kui jah, siis võiks see:
- määrata maailma tehnoloogilised standardid;
- kujundada rahvusvahelise kaubanduse reegleid;
- mõjutada valuutaturge;
- juhtida kliimapoliitikat;
- koordineerida pandeemiate vastast tegevust;
- suunata kosmoseuuringuid;
- lahendada suure osa rahvusvahelistest konfliktidest.
Sellise ühenduse otsused mõjutaksid peaaegu kõiki maailma riike.
Sisemised väljakutsed
Samas peituks suurim raskus just selle ühenduse toimimises.
Osalejate hulgas oleksid väga erinevad poliitilised süsteemid ja huvid:
- liberaalsed demokraatiad,
- autoritaarsed riigid,
- erinevad julgeolekuprioriteedid,
- konkureerivad majandushuvid,
- ajaloolised pinged.
Näiteks on tänapäeval tõsised vastuolud:
- NATO ja Venemaa vahel,
- USA ja Hiina vahel,
- India ja Hiina vahel.
Selliste erimeelsuste ületamine nõuaks enneolematut usaldust ja institutsioone.
Kui ühendus siiski toimiks…
Kui kujutleda, et kõik need riigid suudaksid pikaajaliselt koostööd teha ühiste eesmärkide nimel, oleks tulemuseks organisatsioon, millel oleks:
- umbes 4 miljardit elanikku;
- ligi 80 triljoni USA dollari suurune majandus;
- maailma tugevaim sõjaline ja tuumaheidutus;
- valdav osa maailma teadus- ja innovatsioonivõimekusest;
- otsustav mõju rahvusvahelisele kaubandusele, tehnoloogiale ja julgeolekule.
Selline ühendus kujuneks tõenäoliselt ajaloo mõjukaimaks rahvusvaheliseks organisatsiooniks. Selle autoriteet ei põhineks üksnes sõjalisel või majanduslikul ülekaalul, vaid ka võimel kujundada globaalseid norme, standardeid ja ühiseid lahendusi probleemidele, millega ükski riik üksi toime ei tule. Samas oleks selle edu eelduseks erakordselt tõhus juhtimine ning liikmete valmisolek seada ühised huvid vähemalt mõnes valdkonnas kõrgemale oma kitsastest geopoliitilistest eesmärkidest.
Venemaa ja Ukraina vastuolude mõju
See on selle mõtteeksperimendi kõige keerulisem küsimus. Kui Venemaa ja Ukraina oleksid samas ühenduses, sõltuks kõik sellest, mis eeldustel nad sinna jõudsid.
Võib ette kujutada vähemalt kolme stsenaariumi.
1. Konflikt on enne ühenduse loomist lahendatud
See oleks kõige realistlikum alus toimivale ühendusele. See tähendaks, et:
- sõjategevus on lõppenud;
- pooled on jõudnud rahuleppele (ükskõik kui raske kompromiss selle saavutamine ka poleks);
- on olemas rahvusvahelised julgeolekugarantiid;
- piiriküsimused ja sõjakahjude käsitlemine on vähemalt osaliselt lahendatud.
Sellisel juhul jääks usaldamatus püsima veel aastakümneteks, kuid institutsioonid aitaksid seda ohjata. Euroopa ajalugu tunneb sarnast arengut: näiteks Prantsusmaa ja Saksamaa olid sajandeid rivaalid, kuid pärast Teist maailmasõda said neist Euroopa integratsiooni tugisambad.
2. Konflikt jätkub, kuid mõlemad kuuluvad ühendusse
See oleks väga ebastabiilne olukord. Ühendus peaks pidevalt tegelema sisemise kriisiga:
- rahuvalvemissioonid;
- vahekohtud;
- ühised julgeolekujõud;
- sanktsioonide või veto kasutamine.
Sellisel organisatsioonil oleks raske tegutseda ühtselt ka muudes küsimustes, sest konflikt mõjutaks liikmete omavahelisi suhteid.
3. Ühine kõrgem eesmärk kaalub vastasseisu üles
Ajalugu näitab, et vahel sunnivad suuremad väljakutsed endisi vastaseid koostööle. Kui näiteks inimkond seisaks silmitsi üleilmse ohuga (globaalne katastroof, kosmiline oht, väga tõsine kliimakriis või muu eksistentsiaalne probleem), võiksid riigid näha koostöös suuremat väärtust kui vastasseisus.
See ei kustutaks minevikku, kuid muudaks prioriteete.
Mis mõju avaldaks see ühendusele?
Esimestel aastatel oleks Venemaa–Ukraina küsimus tõenäoliselt organisatsiooni kõige tundlikum teema. Vaja oleks:
- tugevaid õigusinstitutsioone;
- sõltumatuid kohtuid;
- ühiseid julgeolekumehhanisme;
- usaldust kasvatavaid programme;
- ulatuslikku majanduskoostööd.
Kui need toimiksid, võiks aja jooksul tekkida midagi sarnast sellele, mis juhtus Lääne-Euroopas pärast 1945. aastat: endised vaenlased ei muutunud tingimata sõpradeks, kuid õppisid lahendama erimeelsusi poliitiliste ja õiguslike vahenditega, mitte relvadega.
Paradoks
Huvitaval kombel võiks just Venemaa ja Ukraina kuulumine samasse tugevasse ühendusse olla pikaajalise rahu üks eeldusi. Kui mõlemad oleksid seotud ühiste institutsioonide, majanduse ja julgeolekuga, muutuks relvakonflikti hind nii kõrgeks, et selle vältimine oleks kõigi huvides.
Samas ei tohi alahinnata ajalooliste traumade mõju. Sõjast tingitud inimkaotused, purustatud usaldus ja vastastikused süüdistused ei kao ühe lepingu või organisatsiooni loomisega. Seetõttu oleks sellise ühenduse edu vähem sõltuv tema majanduslikust või sõjalisest võimsusest ning rohkem sellest, kas ta suudaks kujundada õiglase ja usaldusväärse korra, milles nii Venemaa kui ka Ukraina näeksid oma julgeolekut ja väärikust kaitstuna. See oleks pikaajaline protsess, mida mõõdetaks pigem aastakümnete kui aastatega.
