Seekord kirjutan meeleparanduse teest. Aga teen seda natuke teistsuguses võtmes. Kirjeldan seda teed taastava õiguse keeles. Iseenesest taastav õigus kuulub karistuspoliitika valdkonda. Eesmärk on kuriteo poolt lõhutud suhete kordaseadmine osapoolte taastamise ja kuriteo hüvitamise kaudu.

Aga kui võtame nüüd järele mõelda, siis oleme inimestena pea kõikidel tasanditel kirjeldamatult palju kurja teinud. Seega oleks taastava õiguse rakendamiseks maailma korda seadmise eesmärgil nii inimeste vahel kui ka inimeste ja Jumala vahel põhjust väga palju.

Oluline on just see, et viimselt leitakse võimalus asendada vägivald leppimisega ja tekitatud kahju hüvitada.

Lähenen, nagu pealkirigi näitab, kristlikust vaatenurgast, sest:

• Kristlasena usun, et kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi, on tõeliselt väärtuslikud ja väärivad austust ja armastust
• Usun, et lepingulise uuendamise ja armu läbi ületab Jumal viha ja liigub suhete taastamise poole. Jumala armastus meie vastu meie vastu jätkub isegi siis, kui meie käitumist tuleb hukka mõista.
• Üksteise armastamine on kristlaste ja inimkonna jaoks ülim väljakutse, eriti konfliktsituatsioonis.

See lähenemine tähendab nii suhtlust, sõbralikkust, vastutust, andestust, ülestunnistust kui ka leppimist.

Sellel teel on mõned olulised punktid, mis tuleb kindlalt läbi teha:

1. Tunnistada toimunut. Midagi ei saa parandada kui toimunud kurja ei tunnistata ning ei aduta põhjustatud kahju. 
2. Kannatanute olukorra mõistmine. 
3. Nö õigete väärtuste teadvustamine iseendale. Väärtused mõjutavad mõtlemist, aga väärtused ja mõtlemine mõjutavad meie seisundit, millest tuleneb käitumine. Käitumisel on tagajärg, mis omakorda mõjutab meie mõtlemist ning ka väärtusi ja uskumusi.
4. Vastutuse võtmine. Kes iganes on teinud kurja ja on võimeline vastutama, peab ka vastutuse võtma. Vigadest tuleb õppida ja tuleb teha järeldused, mis hiljem kurja ära hoiavad. See muidugi tähendab julget enesesse vaatamist ja ülestunnistust st kompromissitut ausust iseenda, kaasinimese ja Jumala ees. Vastutus tuleb võtta enese peale ka edasise elu eest.

Taevane Isa!

Mina, vaene patune hing  tulen Sinu ette tänuga, et võin oma raske südame Sinu Poja risti alla maha panna. Olen teinud oma kurjade tegudega palju valu oma lähedastele ja teistele inimestele enda ümber. Olen kahjustanud oma elu ja kõige sellega kurvastanud Sind.

Ja nüüd võtan ma täieliku vastutuse Sinu ja inimeste ees oma mineviku, oleviku ja tuleviku eest enda kanda. Ma ei taha enam mitte kedagi valupisaraid nutma panna. Tahan olla õnnistuseks inimestele minu ümber ja ühtlasi hoida neid oma palveis Sinu ees. 

Tean, et olen inimesena nõder.

Seepärast palun andeks kõige tehtud kurja eest ja palun Sinu Püha Vaimu väge, et võiksin oma elu parandada õnnistuseks kaasinimestele, rõõmuks endale ning Sinu nime auks.

Aamen

5. Andekspalumine.

Olgu siinkohal selge, et see tee ei ole kurjaga leppimise tee, vaid eksinu võimalus kurjalt teelt pöörduda ja alustada nö puhtalt lehelt, aga selleks ta peab ka ise pidama tarvilikuks tehtud kurja hüvitada. Kui seda tahet ei ole, siis pole muud varianti kui Jumalalt järjest karmimad karistused vastu võtta. Ja kui ka see ei aita, ootab ees põrgu.

Tõde on, et mitte keegi meist ei saa end pidada eksimatuks. Seega on alati põhjust vaadata kriitiliselt üle oma tegemised. Usun, et eelpool kirjeldatu valguses pole üldse halb ka omi kavandatavaid tegusid läbi mõtelda:

1. Milliseid tagajärgi ja kellele ma põhjustan?
2. Kuidas on minu kavandatav tegevus kooskõlas minu ideaalsete väärtustega?
3. Kas olen valmis vastutama? Ära tee midagi, mille eest pole sa valmis vastust andma.

On tõsi, et sellel teel me ei saa Jumalale meelepäraseks, aga nii elab Jumalale meelepärane inimene st õnnis inimene. Jumala tee on samuti taastamise tee–tema ja inimese suhte kordaseadmise tee. Ta lasi oma Pojal minna ristisurma, et seeläbi meie karistus kustutada ja andis meile, inimestele andeks. Nüüd on meil võimalus teha omalt poolt Jumala Vaimu abil muutused oma elus.

Muide. Siinkohal on põhjust meenutada üht ilusat lugu Piiblist Jh 6:5-12:

Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juurde tulevat, siis ta ütles Filippusele: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?”  Aga seda ta ütles teda proovile pannes, sest ta teadis küll, mida ta kavatseb teha. Filippus vastas talle: „Isegi kahesaja teenari eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks.” Andreas, üks ta jüngritest, Siimon Peetruse vend, ütles talle: „Siin on üks poiss, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest. Kuid mis sellest saab nii paljudele?” Jeesus ütles: „Pange inimesed istuma!” Seal paigas oli palju rohtu. Siis istusid nad maha, seal oli arvult umbes viis tuhat meest Jeesus võttis nüüd leivad, tänas Jumalat ja andis neile, kes maas istusid, samuti ka kalakestest, niipalju kui nad tahtsid. Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Jeesus oma jüngritele: „Koguge ülejäänud palakesed kokku, et midagi ei läheks raisku!”

Mulle õpetab see lugu kristliku probleemilahenduse saladust. Kui ressurssi vähe, siis pööra mure Jumala poole ja asu tegutsema ning Sa saad hakkama.

Seepärast usun, et meeleparanduse teed käimine avab imede väravad. Ja seda igas asjas ning igal inimese eksistentsi tasandil. Olen seda meelt, et meeleparanduse teed on põhjust käia igal üksikisikul, aga ka igal rahval, riigil ja isegi inimsool tervikuna. Üsna piisav on kui teha väike asendus mõistetes st “inimese” asemele panna näiteks “riik”.

Kuid viimselt küsimus ikkagi selles, millist elu peab elama nn lihtne inimene. Seda alamete seas ja minu kõrval. Maailm on viimselt parem siis kui nn lihtsal inimesel on parem.

Aidaku meid Jumal!